Imeline hommik

Täna siis sai hommikul enne poolt kaheksat juba mere äärde sõita, et seal siis nati enne või õigemini päikese tõusu ajal pildistada. Muidugi oleksin tahtnud magada, aga rohkem tahtsin minna pildistama ja niisi saigi kähku voodist tõustud ning ennast kord tehtud ja läinud ma jälle olingi. Algul mõtlesin küll, et oleks äkki võinud magada, aga siis kui mere ääres olin ei kahetsenud ma enam midagi ja ma nautisin kõike seda vaikust, mis oli nii rahustav. Selline tunne oli, et ei tahagi enam sealt ära tulla ja see hetk võiks jääda igavesti kestma. Kui algul ei olnud midagi kuulda, siis nati hiljem juba hakkasin kuulma lindude laulu ja rohkem veele minnes oli ka üsna vaikselt pisikeste lainete jõudmist kivide vastu kuulda. Ma sain jälle aru, miks mind alati on meri on paelunud ja lummanud. See on midagi imelist, ühel ajal väga vaikne ja rahulik, kuid vahest võib mõni minut hiljem olla tormiline ja isegi ohtlik. Selles on ju midagi imelist, millest ei suuda lihtsalt kaua eemal olla. Tuleb ikka käia ja nautida seda kõike. Pealegi ma pole nii kaua tundunud ennest nii rahulikuna ja suutnud kõike igapäevast unustada, vaid lihtsalt olla hetkes ja nautida seda, mida loodusel oli pakkuda.